Suzuki 1200 Bandit

[Keedup]

Mul on teist aastat Bandit 1200 (1998), kusjuures läbisõit on üle 65000 km. Toodud Saksamaalt ja ise olen sõitnud u. 4000 km. Mingit probleemi pole olnud, kuigi alguses põdesin, et esimene käik läheb jube kõva kolksuga sisse, aga no las läheb - Suzukidel pidigi käigutäpsus väiksem olema. Konarlikul teel esiosas, nagu enamasti kõigil tsiklitel, midagi plagiseb, aga lenksulaager see vist pole (seistes pidurit hoides esiotsaga koogutades mingit häält ei tee.) Ühesõnaga - minu sõidetud tuhandete kiltide jooksul pole ükski esialgu kardetud viga süvenenud, ainult tagarehv tuli vahetada, sest lolli peaga ei mõõtnud rõhku, mis oli liiga madal ja seetõttu kulus kumm ruttu.
Ratas on raske ja sööb seetõttu sportliku sõidu korral piduriklotse. Bensuluku linnas u. 6 l. Mootori vääne on imetlusväärne ja normaalse sõidu puhul kasutan umbes samu pöördeid, mis tavalisel sõiduautol. Kui aga vaja pöördesse ajada, läheb nagu baik. Sõiduasend on püstine, aga mul on nn. poolgondliga modifikatsioon ja kuni 110 km/h tuul väga ei tapa. Suuremal kiirusel istun tahapoole ja lasen pea madalamale. Sõbrad, kes sõidavad teiste suurekubatuuriliste ratastega on kiitnud Banditi lihtsat juhitavust.
Peeglid on ümmargused ja üsna värdjaliku reguleerimissüsteemiga, aga selle eest ei vibreeri ja pilt on alati selge. Netist olen lugenud, et sidur pidi olema suurte Banditite nõrgim lüli, aga seda vist ainult nende jaoks, kes rasket tsiklit pidevalt siduriga nokka tõstma meelitavad. Seda ratast kasutab ka kohalik politsei ning paljud asjatundjad on kinnitanud, et suure Banditi ostmine on sõltumata läbisõidust üsna kindlapeale minek. Negatiivse poole pealt ei oskagi midagi esile tuua, sest Bandit on mul alles teine tsikkel. Räägitakse, et see õhk-õli jahutusega masin ei tahtvat külma ilmaga hästi käia, aga vähemalt nullilähedasel temperatuuril tiksub küll, tahab vaid rohkem soendamist.