Yamaha YZF 1000 omajatele (õnnetu kuid õpetlik lugu. R.I.P.)
Keegi nii ca aasta tagasi pikalt kaitses seisukohta, mis lühidalt oli selline(sõnastus muidugi minu oma):sepp kirjutas:selle kurva loo plussid.
hea et kedagi ei olnud teel jalutamas...
hea et ei olnud seljakotiks kedagi.
hea et selline vend kes ei tunne oma ratast ja ei tule selle juhtimisega toime enda kylateedel ei sõitnud tallinnas koos bikeritega.
loodan et teised siiski õpivad sellest.... ei ole vaja kihutada kui sa ei oska.. kui oled alles saanud ratta omanikuks..
minu kaastunne olex tunduvalt suurem kui olex keeranud mõni auto ette vms... kui olex keegi teine mõjutanud/põhjustanud selle avarii,aga siiski... see kõik juhtus ju enda lollusest... vale kiirus,olematu sõidukogemus jne
kõlab ehk karmilt sry.. aga minu jaoks ei ole selline tegelane yks meie seast. kui selline oskamatu uljaspea olex sõitnud MEIE hulgast kellegi ratastooli ja ennast surnux... kas me siis ytlex ikka yks meie hulgast?
"Liikluses kihutamine on sügavalt igaühe enda asi. Surma võib igaüks saada ja kui ma ka kedagi koos endaga kasti sõidan(näiteks jalakäija vms), siis on see SAATUS, selle vastu ei saa midagi."
Kas ei tule tuttav ette?
Mis puutub "kihutamise oskusesse" siis vaadates kuidas mõned neist rinkal sõidavad peavad nad kyll rohkem õnne kui oskusi tänama ...
Lahkunut on kombeks hea sõnaga meenutada ja selline asi oleks võinud igaühega juhtuda kui algajana võimsa tsikli selga satud.
ZX-9R. Vahel sõidan kiiresti aga rullnokk ei ole 