Yamaha YZF 1000 omajatele (õnnetu kuid õpetlik lugu. R.I.P.) → :(
-
Whitebalance
- Postitusi: 493
- Liitunud: 04 Juun 2005, 00:04
- Asukoht: Saue
- Kontakt:
:(
Võibolla tõesti jah ma kirjutan kuna mu sisetunne ütleb, et võiks avaldada kaastunnet !
Nagu mu muusika õpetaja ütles mulle, kui ma vaatasin kui mu muusikakooli lõpuaktusel tänati selle korraldajat ma ei leidnud selleks põhjust see oli tundus nii võlts ja mõttetu ! Aga kui ta rääkis mulle natike elu tõdedest, et inimene peab oskama olema tänulik, sa ei saa olla nii ühesilmne ja mis ei ole siis jne. Ma mõtlesin, et võibolla tõesti tegelikult on tehtud suur töö ja kokkuvõttes olid need inimesed mind koguaeg aidanud muusikakoolis! Praegu, kas ma ei peaks olema kaastundlik, et üks selline inimene keda ma ei tundud kelle posti ma ei olnud arvatavasti lugenutki on surnud. Aga ma leian, et kõik kes me istume kaherattaliste otsas, jagame samasid rõõme kaherattalistel, oleme rõõmsad kui näeme ilusat puhast asfalti ja sinist taevas. Sõitta kuhugi lõppmatusse ja peamine on alati see, et oleme kahelrattal. Siis ma leian, et kui üks minuga samamoodi mõtlev inimene kes oli eile ja täna teda ei ole siis ma leian, et see ei ole võlts! Seekord ma oskan olla kaastundlik(nagu peaksin oskama olla tänulik), sest ma oskan näha asju laiemalt ja tunnen endas midagi mis ei ole nii nagu võiks(ta ei ole elus), siis ma usun, et see on kaastunne ja mina ei tea aga Rennes sa oled ikka küll omamoodi!
Vähemalt suri ta tehes seda mida ta armastas, sõites nii nagu pole ta kunagi sõitnud ja loodetavasti lõpetas ta taevas !
Puhaku rahus.
Nagu mu muusika õpetaja ütles mulle, kui ma vaatasin kui mu muusikakooli lõpuaktusel tänati selle korraldajat ma ei leidnud selleks põhjust see oli tundus nii võlts ja mõttetu ! Aga kui ta rääkis mulle natike elu tõdedest, et inimene peab oskama olema tänulik, sa ei saa olla nii ühesilmne ja mis ei ole siis jne. Ma mõtlesin, et võibolla tõesti tegelikult on tehtud suur töö ja kokkuvõttes olid need inimesed mind koguaeg aidanud muusikakoolis! Praegu, kas ma ei peaks olema kaastundlik, et üks selline inimene keda ma ei tundud kelle posti ma ei olnud arvatavasti lugenutki on surnud. Aga ma leian, et kõik kes me istume kaherattaliste otsas, jagame samasid rõõme kaherattalistel, oleme rõõmsad kui näeme ilusat puhast asfalti ja sinist taevas. Sõitta kuhugi lõppmatusse ja peamine on alati see, et oleme kahelrattal. Siis ma leian, et kui üks minuga samamoodi mõtlev inimene kes oli eile ja täna teda ei ole siis ma leian, et see ei ole võlts! Seekord ma oskan olla kaastundlik(nagu peaksin oskama olla tänulik), sest ma oskan näha asju laiemalt ja tunnen endas midagi mis ei ole nii nagu võiks(ta ei ole elus), siis ma usun, et see on kaastunne ja mina ei tea aga Rennes sa oled ikka küll omamoodi!
Vähemalt suri ta tehes seda mida ta armastas, sõites nii nagu pole ta kunagi sõitnud ja loodetavasti lõpetas ta taevas !
Puhaku rahus.