Rennes ja Käbi ja Kipper Bikerfestile lugu
Postitatud: 12 Juul 2005, 13:25
Kuidas me Käbi ja Kipperiga Bikerfestile läksime
by Rennes
Noh kui kõik ausalt ära rääkida, siis pean alustama sellest, et Käbi tuli välja ideega juba reede päeval hakata bikerfestile sõitma läbi metsaradade. Mõeldud, tehtud. Viimasel hetkel helistas ka Kipper, kes ütles, et tema tuleb ka.
Nojah, läksimegi siis, viimased kiired ostud veel Statoilist: patareid gps'ile ja juua ja siis männiku tankoka poole teele. Sealt just algas seesama rajaots, mida mööda kaks aasta järgemööda on Mulgikrossile mindud... Noh kes teavad, siis eks see ole ka üks kuulus rada
Panime siis padavai minema, eksisime korduvalt, sest eelmise aasta track gps'is ei tahtnud meie teadmistega nõus olla. Ekslesime ikka suht mehiselt, sest kui kell oli juba kaheksa saamas, siis me olime vast neljakümne - viiekümne kilomeetri kaugusel Tallinnast. Vaatasime kaardilt, et näe siit saaks otse tracki peale tagasi, ainult kaks km vaja metsa virutada. Oeh, rammisime oma kildi jagu võssa ära, siis läks nii tihedaks ja pehmeks et jala tekkis ka juba probleeme. Nuh mis seal ikka, keerasime ja ringi tulime tagasi.
Vahepeal loomulikult olime suutnud kõik ühes või teises kohas külje maha panna, Käbi muide kohe alguses Männikul. Heh, tõusis püsti, väänas käiguhoova sirgeks ja edasi.
Nuh esimene tankimine polnud enam kaugel, olime sama saatusliku koha peal kus eelmine aasta mingi onu meid autoga taga ajas... Siis keeras võsast välja traktor, kaks teravat orki ees. Kohe korralikult ikka üle vastassuunavööndi jne... ma sain mööda, käbi ka. Kipper, kes tagant tolmust vastassuunas tuli nägi viimasel hetkel ja pani külje maha. Seda sain ma alles hiljem teada, sest me olime ees lännu juba.
Sõidan mina siis mööda tuttavat rada, kiirus u. seitsme-kaheksakümne tuuri, kõik on vaffa, kurvid augud, ratas tantsib all.. Siis viimasel hetkel märkan teel RISTI okastaati. Aju jõudis aint “Ahh?!” teha, mina seevastu mõtlematult rabasin kõiki kange mis pihku jäid ja loomulikult kukkusin.
Päris kõva matakas oli.
Esimene asi, mida tundsin, et jalg on tuim. Nuh, tuim siis tuim. Pöial oli ka verine, rsk. Vähe aega tõmbasin seal maas hinge, pea suht tühi, vaatasin ringi, kedagi pole. Ei Käbi, ei Kipperit. Vedasin ennast poolpõlvili rattani, tõusin püsti, veendusin, et parem jalg ei kanna. Tunda oli sellele toetuda üritades, et katki on ja sees kõik liigub veidralt. Aa, et selline siis ongi kui luu on katki, mõtlesin.
Venitasin ratta püsti, sest bens tahtis tuulutuse kaudu metsa joosta. Seisin mina seal ratta najal siis, mõtlesin, et kus teised on... siis nägin lehmi.. hihii, no neid oli ikka seal tubli sada kui mitte rohkem. Kõik tulid ähvardavalt lähemale kogu aeg. Ma ei tea miks, aga minu põhimure oli, et näe sõitsin teie värava katki eks, nüüd lasevad lehmad jalga kõik, kellel seda jama vaja on. Enda jalg ei tundunudki kuidagi esmane sel hetkel.
Võtsin telefoni, helistasin Kipperile, kes ka kohe vastas. Oli taht just mulle helistada, sest kaotas meid ära. Rääkisin siis talle, et ma olen õige raja peal, miks tema pole ja et mul on ilmselt luumurd. Siis hakkas raja pealt juba Käbi honda mahlast bassi kostma. Täna jään elama, huh.
Tuli käbi, vaatas et ma lihtsalt ootan teda, toetades moekalt rattale ... hihii. Rääkisin tallegi mis juhtus. Leppisime Kipperiga kokku, et kohtume seal kus viimati koos olime ja otsustasime Käbiga, et metsa pole mõtet abi ootama jääda. Enduromehed on ju kanged mehed, mõtlesin, ja ütlesin Käbile et löö mu ratas käima. Mõeldud, tehtud, ronisin siis kuidagi selga, Käbi võttis jala alt ja ma töristasin vaikselt tagasi. Kuni teise käiguni sai täitsa sõita, edasi hakkas juba valus sest pold võimalik jalga rappumisest kuidagi hoida.
Siinkohal tänaksin kõiki krossisaabaste disainereid, kes on kunagi elanud, et nad sellised hääd jalavarjud teinud on. Toimis lahasena imeilusti. Hoidis jalga koos ja lasi elada.
Nuh, saime siis Kipperiga lõpuks kokku, arutasime, mis edasi teha. Tema oli konsulteerinud tuttava medtöötajaga, kes soovitas lähimasse haiglasse minna. See oli Raplas. Hetkeks kaalusime ka Põltsu sõita, et sealt abi otsida, sest asfaldil poleks sõidul häda midagi olnud. Õnneks siiski ei teinud nii.
Sõitsime siis Rapla poole. Tankisime vahepeal Keavas ja panime kohe haigla juurde. Seal kohtasime väga VÄGA häid inimesi, kes aitasid nii nagu said ja samal ajal nalja tegid selle jama üle, nagu meiegi. Kiskusime käbiga kahe peale saapa ettevaatlikult jalast ära, riided ka. Sain mingi valuvaigistava süsti õlga, süda hakkas seepeale pahaks minema, aga pilt jäi siiski ette.
Ootasime röntgeni ära, tegime pildid: sääreluu murd. Pöördmurd kui täpsem olla. Elik siis jalga oli pikisuunas väänatud. Hea et põlv ei läinud, mõtlesin. Ja hüppeliiges, seega saabas tegi selles olukorras parima, mis sai. Tähh talle.
Ok tagasi traumapunkti, seal öeldi, et see on Tallinna poiste töö ja et kohe saad priiküüdi Tallinnasse kiirabiga. Oh lahe, mõtlesin, vilkureid ka saab? Seda ma valjult küll ei küsinud. Tuli kiirabi, pani kanüüli, tilgutas mingit eluvett veeni, jalg pandi vaakumlahasesse ja sõitsime siis linna. Ei saandki vilkureid krt
Maabusime keskhaiglas. Ootasin seal natuke, küsiti igast asju, paar autogrammi, öeldi et operatsioon tuleb. Aga täna enam ei saa, kell oli juba vast 12 siis. Panid siis mu kipsi ööseks, et kus ma ikka tilbendava jalaga magan
Kipsipaneku ajal kui traumaarst mu kanda hoidis, siis jalg tegi ohtliku: raks... arst vaatas mind ja ütles, et isegi tal hakkas paha ja kiitis et ma nii tubli olen ja ei röögi üldse nagu ratta peal.
Nuh tuduaeg, viidi mind pool 2 palatisse. Magasin minuteid vast aint ... võõras koht, valge ka väljas, mingi parm kõrvalvoodis peeretas ja röhitses ja köhis ja ümises nii et kaalusin ka tal mõned luud murda. Oleks vaid saanud ...
Ommikul süüa ei saand kuna ootasin opi, juua ka mitte. Tuli kirurg, ütles kuidas asjad on, ja et enne mind on 3 inimest veel jne ... et vast ikka täna teevad ära. Tegidki, juba kell 6 sain opile. Vedelen mina raamil, kui minu kohale kummarduvad kaks kõige sinisemat ja sügavamat silma, mida te iial näinud olete. "Mina olen Maie Sepp (nimi muutmata), teie narkoosiarst", ütles ta. Muidugi oled, mõtlesin, just selliseid asju peabki nägema, kui on oht et sealtpoolsusest enam tagasi ei tulda. Rääkis mulle asju seal, mis nad teevad ja kuidas ja .... Sain hirmuga teada, et ei tehtagi üldnarkoosi, vaid seljasüst. Võeh.
Poldki tegelt üldse hirmus. Kõigepealt tuimestav süst selga... mis? juba tehtud? Ja siis veidi tüütut tunnet et keegi urgitseb lülide vahel. Ei leitud õiget kohta kohe üles. Siis ikka said paika. Valus polnud kordagi. A, kes veel ei tea, ma kardan valu natsa.
Tänapäeva meditsiin, täppisteadus. Kümne minuti pärast ei olnud mul enam parema jala kohta mingit infot, on ta all või ei, lihtsalt ei tunne. Ja mitte kuskile mujale ei mõjunud, vasak vaid veidi kirvendas, nagu oleks surnud või midagi ... Mind ei pandud isegi unerohu alla. Kuulsin kõik neid autotöökojahääli seal. Kõik riistad käisid suruõhuga, muudkui kiuuu ja kiuuuu...Lahe Mässasid muga seal tunnikese, panid plaadi ja kruvidega luu kokku, mina samal ajal mõtlesin, krt et nad jumala eest tatokat puruks ei lõika... Sai op läbi, polnud veel palatissegi jõudnud kui juba tundsin jälle varbaid. Müstiline ajastus on ikka neil.
Nuh sellele järgnes kaks üliigavat päeva voodis, jalg kõrgel, pikitud põnevate inimeste külastustega. Peale opi ikka veits valutas ka, siis sain paar süsti painkillerit, sain üle.
Esmaspäeval paistis, et kõik on palatid on ülerahvastatud, seega lasti kõik, kel pead otsas, koju. Mind siis ka. Siin ma nüüd siis vedelen, kirjutan seda tükki, kaks kuud kargutamist ees ootamas. Ostke ratas ära, mul pole sellega see aasta midagi teha
Sõiduhimu see nüüd ära ei võtnud, aga kurat teab kas enam enduro peale saab selle jalaga, tea ju kui tugev see luu hiljem on... Eks näis. Huvi on igatahes.
Vot sellised lood. Vastan meeleldi lisaküsimustele Aega mul ju on.
Ah et mis rattast sai? Kõik on superhästi, Kipper hoolitses Raplas ta eest ja tõi ka Tallinnasse. Tänan muretsemast. Pesu pesi ka puhtaks.
Tekst: Rennes
Toimetaja: Öö
Edit: mõned pildid ja sama lugu ise on ka blogis olemas. Http://www.rennes.ee Homme sidumise ajal katsun haavast ka pilti saada.
by Rennes
Noh kui kõik ausalt ära rääkida, siis pean alustama sellest, et Käbi tuli välja ideega juba reede päeval hakata bikerfestile sõitma läbi metsaradade. Mõeldud, tehtud. Viimasel hetkel helistas ka Kipper, kes ütles, et tema tuleb ka.
Nojah, läksimegi siis, viimased kiired ostud veel Statoilist: patareid gps'ile ja juua ja siis männiku tankoka poole teele. Sealt just algas seesama rajaots, mida mööda kaks aasta järgemööda on Mulgikrossile mindud... Noh kes teavad, siis eks see ole ka üks kuulus rada
Panime siis padavai minema, eksisime korduvalt, sest eelmise aasta track gps'is ei tahtnud meie teadmistega nõus olla. Ekslesime ikka suht mehiselt, sest kui kell oli juba kaheksa saamas, siis me olime vast neljakümne - viiekümne kilomeetri kaugusel Tallinnast. Vaatasime kaardilt, et näe siit saaks otse tracki peale tagasi, ainult kaks km vaja metsa virutada. Oeh, rammisime oma kildi jagu võssa ära, siis läks nii tihedaks ja pehmeks et jala tekkis ka juba probleeme. Nuh mis seal ikka, keerasime ja ringi tulime tagasi.
Vahepeal loomulikult olime suutnud kõik ühes või teises kohas külje maha panna, Käbi muide kohe alguses Männikul. Heh, tõusis püsti, väänas käiguhoova sirgeks ja edasi.
Nuh esimene tankimine polnud enam kaugel, olime sama saatusliku koha peal kus eelmine aasta mingi onu meid autoga taga ajas... Siis keeras võsast välja traktor, kaks teravat orki ees. Kohe korralikult ikka üle vastassuunavööndi jne... ma sain mööda, käbi ka. Kipper, kes tagant tolmust vastassuunas tuli nägi viimasel hetkel ja pani külje maha. Seda sain ma alles hiljem teada, sest me olime ees lännu juba.
Sõidan mina siis mööda tuttavat rada, kiirus u. seitsme-kaheksakümne tuuri, kõik on vaffa, kurvid augud, ratas tantsib all.. Siis viimasel hetkel märkan teel RISTI okastaati. Aju jõudis aint “Ahh?!” teha, mina seevastu mõtlematult rabasin kõiki kange mis pihku jäid ja loomulikult kukkusin.
Päris kõva matakas oli.
Esimene asi, mida tundsin, et jalg on tuim. Nuh, tuim siis tuim. Pöial oli ka verine, rsk. Vähe aega tõmbasin seal maas hinge, pea suht tühi, vaatasin ringi, kedagi pole. Ei Käbi, ei Kipperit. Vedasin ennast poolpõlvili rattani, tõusin püsti, veendusin, et parem jalg ei kanna. Tunda oli sellele toetuda üritades, et katki on ja sees kõik liigub veidralt. Aa, et selline siis ongi kui luu on katki, mõtlesin.
Venitasin ratta püsti, sest bens tahtis tuulutuse kaudu metsa joosta. Seisin mina seal ratta najal siis, mõtlesin, et kus teised on... siis nägin lehmi.. hihii, no neid oli ikka seal tubli sada kui mitte rohkem. Kõik tulid ähvardavalt lähemale kogu aeg. Ma ei tea miks, aga minu põhimure oli, et näe sõitsin teie värava katki eks, nüüd lasevad lehmad jalga kõik, kellel seda jama vaja on. Enda jalg ei tundunudki kuidagi esmane sel hetkel.
Võtsin telefoni, helistasin Kipperile, kes ka kohe vastas. Oli taht just mulle helistada, sest kaotas meid ära. Rääkisin siis talle, et ma olen õige raja peal, miks tema pole ja et mul on ilmselt luumurd. Siis hakkas raja pealt juba Käbi honda mahlast bassi kostma. Täna jään elama, huh.
Tuli käbi, vaatas et ma lihtsalt ootan teda, toetades moekalt rattale ... hihii. Rääkisin tallegi mis juhtus. Leppisime Kipperiga kokku, et kohtume seal kus viimati koos olime ja otsustasime Käbiga, et metsa pole mõtet abi ootama jääda. Enduromehed on ju kanged mehed, mõtlesin, ja ütlesin Käbile et löö mu ratas käima. Mõeldud, tehtud, ronisin siis kuidagi selga, Käbi võttis jala alt ja ma töristasin vaikselt tagasi. Kuni teise käiguni sai täitsa sõita, edasi hakkas juba valus sest pold võimalik jalga rappumisest kuidagi hoida.
Siinkohal tänaksin kõiki krossisaabaste disainereid, kes on kunagi elanud, et nad sellised hääd jalavarjud teinud on. Toimis lahasena imeilusti. Hoidis jalga koos ja lasi elada.
Nuh, saime siis Kipperiga lõpuks kokku, arutasime, mis edasi teha. Tema oli konsulteerinud tuttava medtöötajaga, kes soovitas lähimasse haiglasse minna. See oli Raplas. Hetkeks kaalusime ka Põltsu sõita, et sealt abi otsida, sest asfaldil poleks sõidul häda midagi olnud. Õnneks siiski ei teinud nii.
Sõitsime siis Rapla poole. Tankisime vahepeal Keavas ja panime kohe haigla juurde. Seal kohtasime väga VÄGA häid inimesi, kes aitasid nii nagu said ja samal ajal nalja tegid selle jama üle, nagu meiegi. Kiskusime käbiga kahe peale saapa ettevaatlikult jalast ära, riided ka. Sain mingi valuvaigistava süsti õlga, süda hakkas seepeale pahaks minema, aga pilt jäi siiski ette.
Ootasime röntgeni ära, tegime pildid: sääreluu murd. Pöördmurd kui täpsem olla. Elik siis jalga oli pikisuunas väänatud. Hea et põlv ei läinud, mõtlesin. Ja hüppeliiges, seega saabas tegi selles olukorras parima, mis sai. Tähh talle.
Ok tagasi traumapunkti, seal öeldi, et see on Tallinna poiste töö ja et kohe saad priiküüdi Tallinnasse kiirabiga. Oh lahe, mõtlesin, vilkureid ka saab? Seda ma valjult küll ei küsinud. Tuli kiirabi, pani kanüüli, tilgutas mingit eluvett veeni, jalg pandi vaakumlahasesse ja sõitsime siis linna. Ei saandki vilkureid krt
Maabusime keskhaiglas. Ootasin seal natuke, küsiti igast asju, paar autogrammi, öeldi et operatsioon tuleb. Aga täna enam ei saa, kell oli juba vast 12 siis. Panid siis mu kipsi ööseks, et kus ma ikka tilbendava jalaga magan
Kipsipaneku ajal kui traumaarst mu kanda hoidis, siis jalg tegi ohtliku: raks... arst vaatas mind ja ütles, et isegi tal hakkas paha ja kiitis et ma nii tubli olen ja ei röögi üldse nagu ratta peal. Nuh tuduaeg, viidi mind pool 2 palatisse. Magasin minuteid vast aint ... võõras koht, valge ka väljas, mingi parm kõrvalvoodis peeretas ja röhitses ja köhis ja ümises nii et kaalusin ka tal mõned luud murda. Oleks vaid saanud ...
Ommikul süüa ei saand kuna ootasin opi, juua ka mitte. Tuli kirurg, ütles kuidas asjad on, ja et enne mind on 3 inimest veel jne ... et vast ikka täna teevad ära. Tegidki, juba kell 6 sain opile. Vedelen mina raamil, kui minu kohale kummarduvad kaks kõige sinisemat ja sügavamat silma, mida te iial näinud olete. "Mina olen Maie Sepp (nimi muutmata), teie narkoosiarst", ütles ta. Muidugi oled, mõtlesin, just selliseid asju peabki nägema, kui on oht et sealtpoolsusest enam tagasi ei tulda. Rääkis mulle asju seal, mis nad teevad ja kuidas ja .... Sain hirmuga teada, et ei tehtagi üldnarkoosi, vaid seljasüst. Võeh.
Poldki tegelt üldse hirmus. Kõigepealt tuimestav süst selga... mis? juba tehtud? Ja siis veidi tüütut tunnet et keegi urgitseb lülide vahel. Ei leitud õiget kohta kohe üles. Siis ikka said paika. Valus polnud kordagi. A, kes veel ei tea, ma kardan valu natsa.
Tänapäeva meditsiin, täppisteadus. Kümne minuti pärast ei olnud mul enam parema jala kohta mingit infot, on ta all või ei, lihtsalt ei tunne. Ja mitte kuskile mujale ei mõjunud, vasak vaid veidi kirvendas, nagu oleks surnud või midagi ... Mind ei pandud isegi unerohu alla. Kuulsin kõik neid autotöökojahääli seal. Kõik riistad käisid suruõhuga, muudkui kiuuu ja kiuuuu...Lahe
Mässasid muga seal tunnikese, panid plaadi ja kruvidega luu kokku, mina samal ajal mõtlesin, krt et nad jumala eest tatokat puruks ei lõika... Sai op läbi, polnud veel palatissegi jõudnud kui juba tundsin jälle varbaid. Müstiline ajastus on ikka neil. Nuh sellele järgnes kaks üliigavat päeva voodis, jalg kõrgel, pikitud põnevate inimeste külastustega. Peale opi ikka veits valutas ka, siis sain paar süsti painkillerit, sain üle.
Esmaspäeval paistis, et kõik on palatid on ülerahvastatud, seega lasti kõik, kel pead otsas, koju. Mind siis ka. Siin ma nüüd siis vedelen, kirjutan seda tükki, kaks kuud kargutamist ees ootamas. Ostke ratas ära, mul pole sellega see aasta midagi teha
Sõiduhimu see nüüd ära ei võtnud, aga kurat teab kas enam enduro peale saab selle jalaga, tea ju kui tugev see luu hiljem on... Eks näis. Huvi on igatahes.
Vot sellised lood. Vastan meeleldi lisaküsimustele
Aega mul ju on.Ah et mis rattast sai? Kõik on superhästi, Kipper hoolitses Raplas ta eest ja tõi ka Tallinnasse. Tänan muretsemast. Pesu pesi ka puhtaks.
Tekst: Rennes
Toimetaja: Öö
Edit: mõned pildid ja sama lugu ise on ka blogis olemas. Http://www.rennes.ee Homme sidumise ajal katsun haavast ka pilti saada.
)