Mootorratturite reisikirjad

[villy]

See on tõsi, et vanem ja vähema hj ratas tihti töökindlam on ja matkajate poolt ka eelistatum. Ja Vladivostokki jõuab ka vaid paarikümne hobuse jõul kui matkasoov olemas. Mulle lihtsalt meeldib pigem sportlikumalt kulgeda ja sealt ka minu "ideaalmatkaratas". Igatahes mõtted liiguvad pigem kergema ratta suunas järgmisteks matkadeks et rohkem nautida raskemaid radu.

Ühepütaseid mootorrattaid saab piisavalt mugavaks teha ja sõidetakse ju nendega ümber maailma ka Ja nendega saab maastikul sportlikult sõita.
Näe palun nende ratastega oskajad sõidavad 100km/h tunde järjest offroadis. on küll alates 50 hobust aga peaks piisama. Lisaks saad ökonoomsuse võrreldes su 950SE -ga
ktm690 baasil

http://i4.photobucket.com/albums/y101/d ... 290179.jpg

ja siis Noah RideTheWorld ratas (käimasolev reis hetkel) Reisikiri : http://advrider.com/forums/showthread.php?t=781893

Suvaline video reisist:

bmw x-challenge baasil Walter Colebatch Reisikiri: http://www.advrider.com/forums/showthre ... ght=pyndon

Tutvustav video

Randel : Sa oled kindlasti nende ratastega ja reisikirjadega tuttav. Postitan siia lihtsalt teiste jaoks 2 kõige lahedamat reisikirja mis siiani olen lugenud =)

[TarmoM]

Noh nende mootorrataste ettevalmistus/eelarve ei ole päris lihtinimese jaoks ka.

Aga eks need asjad nii ole, kellel ema, kellele tütar, kellele isa. Kõikidele soovidele ja eesmärkidele vastavat ratast tehasest otse saada ei olegi ilmselt võimalik, või siis oleks see jubedalt kallis. Kes oskab, tahab ja rahakott kannab, see teeb endale meelepärase asja valmis. Kahjuks me keegi ei tea mida me täpselt vajame/tahame. Colebatch on päris mitme rattaga oma reise teinud ja siis lõpuks nagu endale ideaalse asja valmis saanud. Aga ka sellel oli puuduseid mida annaks ringi teha. Ja nii edasi, ja nii edasi.

[randel]

See esimesel pildil olev KTM 690 koos Rally-Raid Evo2 paakide ja esigondliga mootorratas pole sugugi ulmekallis (loomulikult mitte ka odav), kit maksab sa 2500€ ratta hinnale lisaks. Ei saa salata, et selline ratas on üsna ideaalilähedane pikemateks matkadeks kehvadel teedel ja omalgi mõttes olnud 950SE asendajana. Siiani olen oma 200kg rattale siiski veel truuks jäänud.

[villy]

Noh nende rataste ettevalmistus/eelarve ei ole päris lihtinimese jaoks ka.

Colebatchi BMW on jah suht kalliste lisadega aga sarnase KTM 690 mootorratta nagu Noahil saab kätte odavamalt kui su 990 Adventure =) Aga ehk sa pole ka lihtinimene Iga üks saab modifitseerida oma võimaluste kohaselt. KTM 690 Hinnad algavad 5k Eurist( Lärm just müüs ühte siin 5,5k euri eest mis oli 800 km sõitnud) ja modifitseerida saad vaikselt vastavalt oma maitsele. Eks iste ja lisapaak ning tuuleklaas kõigepealt. Need saaks alla 1k euri kätte kokku. Ei pea ju Rally Raid gondleid ostma.

[TarmoM]

kui su 990 Adventure =)

Aga on ka paganama hea mootorratas

Point taken. Tutvusin uuesti Noah rattaga ja tuleb tunnistada, et sul on õigus. Eks see rohkem Colebatchi ratta kohta käiski, selle ehitusse läks ikka tohutu aeg, raha ja tutvused.

Aga kui ma siin juba nii pikalt sõna olen võtma hakanud, siis küsiks reisiliste käest midagi asjaliku ka. Äkki on mahti ja tahtmist natuke vene viisast rääkida ja asjaajamisest. Samuti Vene-Gruusia piiriületusest (jah sellest oli ka veidi juttu juba) ja üldisest olukorrast seal kandis (kui turvaline, enne ja pärast piiri). Ning kas on ehk nüüd juba ka mingi teine võimalus EU kodanikele Gruusiasse siseneda Venemaalt ( huvitab just Musta mere äär, Sotchi).

[Divikas]

ka. Äkki on mahti ja tahtmist natuke vene viisast rääkida ja asjaajamisest. Samuti Vene-Gruusia piiriületusest (jah sellest oli ka veidi juttu juba) ja üldisest olukorrast seal kandis (kui turvaline, enne ja pärast piiri). Ning kas on ehk nüüd juba ka mingi teine võimalus EU kodanikele

Vene viisa saamine on lihtne, paljud reisikorraldajad teevad seda, võid ka otse Viisakeskuse poole pöörduda. Kui on esimene kord, on ooteaeg pisut pikem kui tavapärane nädal.
Läbi Abhaasia Gruusiasse minekut pole mõtet proovida, kahe passiga on see võimalik aga peavalu on sedavõrd, et ei tasu ära. Veel on teoreetiline võimalus läbi L-Osseetia aga...samuti kahte passi vaja ja kuna Eesti toetab Gruusiat, pole l-osseetide ja abhaaside suhtumine meisse kõige parem (ka lihtsa inimese tasemel, ametnikest ma ei räägigi), kuidas keegi nendega toime tuleb on juba rohkem igaühe kogemuste ja oskuste asi.
Lihtsam variant on siiski läbi Verhnyi Lari ehk siis Gruusia Sõjatee kaudu, ilus maastik ja minu kogemuste järgi üks paremini toimiv piiripunkt Venemaa poolelt. Aga see on minu kogemus, mul võttis sealne Vene piir mõlemas suunas veerand tundi. Samas on üksikusse motomatkajasse igal pool suhtumine midagi muud kui suurde seltskonda. Mul pole ka juba aastaid vene politseiga mingeid probleeme olnud. Huvi ikka tuntakse aga see on olnud pigem lugupidav suhtumine.
Ohutus on paljuski endas kinni, ei tasu otsida teravaid elamusi, siis on ohutu. Gruusia on sama ohutu kui Eesti. P-Osseetias tasub liikluseeskirjadest kinni pidada, politsei korjab "trahvid" sisse sulas.
Gruusia on kindlasti külastamist väärt, endalgi kripeldab veel kõvasti.

[Tort]

Ilmselt on parim variant omada mitu ratast. Ega päris ideaalset ühes rattas nagunii pole. Omal on mul TA-le lisaks ka Dominaator. Matkale ma sellega ei läheks aga mitmel korral täislastis TA-d püsti ajades olen mõelnud, et oleks nüüd Domi tõsta...

Huvi pärast lihtsalt. TA-st saan hästi aru, aga miks sul seal kõrval veel Domikas on? See mootorratas on ju täielik pomm, isegi LC4-ga võrreldes. Viimane neist on väga hea ratas imho, aga TA ja Domikas on justkui liiga ühte auku. Vanast ajast jäänud?

[randel]

Aga kui ma siin juba nii pikalt sõna olen võtma hakanud, siis küsiks reisiliste käest midagi asjaliku ka. Äkki on mahti ja tahtmist natuke vene viisast rääkida ja asjaajamisest. Samuti Vene-Gruusia piiriületusest (jah sellest oli ka veidi juttu juba) ja üldisest olukorrast seal kandis (kui turvaline, enne ja pärast piiri). Ning kas on ehk nüüd juba ka mingi teine võimalus EU kodanikele Gruusiasse siseneda Venemaalt ( huvitab just Musta mere äär, Sotchi).

Vene-Gruusia piiriületus on hetkel tõesti reaalselt võimalik vaid Verhni Larsi piiripunkti kaudu. Nii Abhaasiast kui Lõuna-Osseetiast Gruusiasse saabudes (kui see üldse õnnestub) on neil põhimõtteliselt õigus Sind arreteerida, sest saabusid nende mõistes okupeeritud territooriumilt (vaenlase salakuulaja ) - seda väitsid kohalikud politseinikud ise.
Alternatiividena saab veel praamiga Ukrainast Potisse või sõites praamiga Sotšist Türki ja sealt maad mööda Gruusiasse. Mõlemad variandid on liiga kallid ja ajakulukad, et olla tõsiseks alternatiiviks. Ja viimane võimalus on veel minna ümber Musta mere ja läbi Türgi, aga arvestades kaugust ca 5000km Eestist ja Türgi kütusehinda ca 2€/l, pole ka see mingi hea plaan, kui vaid Gruusia eesmärgiks.
Lõuna-Venemaal on ainsad probleemid olnud rahamaiad politseinikud Põhja-Osseetias, mõlemal korral suudeti meid ära lollitada ja üks kord vales reas kontrollpunkti sõitmises süüdistada ja teine kord mittetöötava alkomeetriga purjusolevaiks tunnistada, mõlemal korral oli probleemide lahendamisel abiks Vana Tallinn.

[Divikas]

Huvi pärast lihtsalt. TA-st saan hästi aru, aga miks sul seal kõrval veel Domikas on? See ju täielik pomm,

Ei ole see Domi nii pomm midagi, Ta-ga võrreldes, pole neid kunagi kaalunud ja internet annab vastukäivaid numbreid aga tunde järgi on kaaluvahe 20-25 kg. Aga Domi omamiseks on kaks põhjust:
1- sellega sõidab mul naine, ratas sobib naisterahvale suht hästi.
2- kehtib nii Ta kui Domi puhul. Mõlemad on äärmiselt töökindlad.

[Tort]

Selge. Mõtlesin lihtsalt, et Domikaga auku päris kindlasti ei roni ja kui TA juba on, siis teine võiks midagi kergemat olla, saaks suurema vahemiku kaetud. Paarkümmend-kolmkümmend kilo siia-sinna, aga kruusapillid mõlemad minu meelest.

[TarmoM]

Vene-Gruusia piiriületus on hetkel tõesti reaalselt võimalik vaid Verhni Larsi piiripunkti kaudu. Nii Abhaasiast kui Lõuna-Osseetiast Gruusiasse saabudes (kui see üldse õnnestub) on neil põhimõtteliselt õigus Sind arreteerida, sest saabusid nende mõistes okupeeritud territooriumilt (vaenlase salakuulaja ) - seda väitsid kohalikud politseinikud ise.
Alternatiividena saab veel praamiga Ukrainast Potisse või sõites praamiga Sotšist Türki ja sealt maad mööda Gruusiasse. Mõlemad variandid on liiga kallid ja ajakulukad, et olla tõsiseks alternatiiviks. Ja viimane võimalus on veel minna ümber Musta mere ja läbi Türgi, aga arvestades kaugust ca 5000km Eestist ja Türgi kütusehinda ca 2€/l, pole ka see mingi hea plaan, kui vaid Gruusia eesmärgiks.
Lõuna-Venemaal on ainsad probleemid olnud rahamaiad politseinikud Põhja-Osseetias, mõlemal korral suudeti meid ära lollitada ja üks kord vales reas kontrollpunkti sõitmises süüdistada ja teine kord mittetöötava alkomeetriga purjusolevaiks tunnistada, mõlemal korral oli probleemide lahendamisel abiks Vana Tallinn.

Tänud, sellist kokkuvõtvat vastust olen ma googeldanud pikalt. Kõik info viitas sellele samale, aga nüüd on puust ja punaselt.
Veelkord viisadest. Milline viisatüüp teil kasutusel oli? Transiitviisa ilmselt mitte. Kas näiteks 30-ne päevane turismiviisa võimaldab mitu korda Venemaale sisenemist (minnes ja tulles)?

[randel]

Meil olid kõik viisatüübid kasutusel
Marekil oli 2x5-päevane transiitviisa
Neil, kel varasem vene viisa passist puudu, oli kahekordse sisenemisega 30-päevane turistiviisa ja
pidevalt käijatel mitmekordse sisenemisega aastane äriviisa.
Probleeme polnud kellegil.
Ühekordse viisaga Gruusiast enam tagasi ei saa

[kurisookaru]

Liikuv reisikiri Gruusia-Armeenia

Hääd reisimist

[urmas66]

Selline jutuke sattus ette.Ise ka sinnakanti varsti minemas,kuigi teisi teid pidi.

http://kerstifreerider.blogspot.com/?view=classic

[grahv]

Selline jutuke sattus ette.Ise ka sinnakanti varsti minemas,kuigi teisi teid pidi.
http://kerstifreerider.blogspot.com/?view=classic

Huvitav miks paljud eelistavad vettinud riideid kui on olemas vihmakombed? Eriti imelik veel kui vihmavoodrid käivad seespool - so. pidev tilkumise-kuivatamise-rõskuse teema? Ja vihmakindad sõidukinnaste peal on ka ikka krdi head asjad.

[urmas66]

Imestasin ise ka nende vihmavalmiduse üle,seda enam,et nad olid eelmise reisi teinud Norrasse ja seal ka vihmas olnud.Kilekott saapas sees ei aita minu arust midagi,pigem siis juba tavaline poe kilekott saapa peale ja teibiga kinni.Ise kasutan tööriiete poest pärit vihmakaid ja need hoiavad tõesti kuivana.Seal piltidel näha olnud kolmekihiline EVO jope peab vihma heal juhul paar tundi ja siis kuivab kaks päeva.On selline olemas meie peres.
Muidu reisi sihtkoht on neil tõesti huvitav ja ilusaid pilte on palju,aga nad kasutasid minu arust kõige ebahuvitavamaid(Rootsi Taani) ja kalleimaid teid sinna jõudmiseks

[grahv]

Kilekott saapas sees ei aita minu arust midagi

Aitab tglt väga hästi - kohe on soe. Miinusteks on ruumipuudus ja kuna kilekott on libe, siis pole jalg talla peal kindlalt paigal. Noja umbses kotis hakkab jalg millalgi ikka higistama.

[Margusxx]

Kui läbi vihma mootorrattaga stockholmist malmösse sõita siis ma pakun, et võid endale presku selga tõmmata ja sõlme ka veel peale, mootorrattur saab märjaks ikkagi. Tee valiku suhtes olen väga nõus, gps näitab ainult, et 480km pärast jätka otse.

[Macintosh]

Imestasin ise ka nende vihmavalmiduse üle,seda enam,et nad olid eelmise reisi teinud Norrasse ja seal ka vihmas olnud.Kilekott saapas sees ei aita minu arust midagi ...

Kui sa pilte hoolega vaatad, siis näed et mehel on vihmakombe seljas.Restoranipiltide peal on samuti paista nailonist mootorratturi vihmajope serv. Seega vähemalt Oliveril oli vihma vastu midagi toekamat kui lihtsalt kolmekihiline mootorrattajope. Saapad on ka Daytonad. Raske öelda, kuidas neil nii märjaks õnnestus saada. Endal pole mootorratturi vihmakombega õnnestunud kuidagi märjaks saada isegi pärast päevapikkust sõitu tihedas vihmas. Saabaste kaitseks on välja mõeldud eriti nilbed aga see-eest väga tõhusad saapakatted, ise olen kasutanud ja pakin ilmselt ka edaspidi kaasa (alati lootuses, et neid ei pea saapa otsa tõmbama, sest nad on tõeliselt ebamugavad ja kohmakad; stiilist ma parem ei räägigi).

[urmas66]

Eks neid mootorratturi vihmariideid ole ka erinevaid,aga üldjuhul need nailonist asjad hakkavad pikapeale ikka läbi laskma(oli sõbral ka korralik,mitte odav,aga märjaks sai ikka).Stiilist on minul igaljuhul poogen,kui ma seal sees kuiv olen.Minul on nüüd juba tükk aega need tööriietepoe asjad(helkuritega) ja pole kordagi märjaks saanud.Saapa peale olen kasutanud tavalist paksemat prügikotti ja selle teibiga ümber saapa tõmmanud.Saabas kuiv ja puhas 100%.Peale vihma viskad selle lihtsalt stiilselt prügikasti.

[oojamaa]

Hei,

Eelmise aasta Norra reisiks sai soetatud täielik mootorratturi vihmakomplekt.

• Vihmajope Difi Seismo (http://motopost.ee/detailid.php?1836)
• Vihmapüksid Difi Delta (http://motopost.ee/detailid.php?1837)
• Kindakatted Difi Typhoon (http://motopost.ee/detailid.php?1838)
• Saapakatted DiFi Dry (http://motopost.ee/detailid.php?1840)

Selles motovarustuses oled veekindel nagu kilekotis, mis tähendab seda, et ei saa vihm sisse ega higi/kehasoojus välja. Kondents jääb vihmariietele sissepoole.

EVO komplekt (http://motopost.ee/detailid.php?1) peab vihmavoodriga mõningat aega vihmas vastu ning kui Brynje (http://www.brynje-shop.com/) võrgust soe pesu alla panna, siis pole külma ja märga päris pikalt tunda. Brynje pesu hoiab EVO pükste sisemise kilest vihmavoodri kehast eemal ja hoiab sooja õhu kihi keha ümber. Soe ja mugav.

Lisaks tegin EVO komplektile täiendava Nikwax TX.Direct Wash-In (http://www.nikwax.com/en-gb/products/pr ... roductid=3) töötluse.

Eelnimetatud varustuses ei ole halba ilma mootorrattaga sõitmiseks.

Märjaks saab laiskusest ja lootusest helgema tuleviku vastu. Laiskusest kiirtee ääres kohe sadama hakates vihmariideid selga tõmmata, sest ikka on lootus, et küll vihm varsti järgi jääb (enne kui EVO läbi liguneb) ja küll siis jälle tuul riided ära kuivatab.

Saapa ja kinda vihmakatetega oli kurvem lugu. Eelmisel reisil nad lihtsalt kulusid katki. Liimitud "õmblused" tulid lahti. Kinnastel näppude vahelt. Teibiga sai parandada, aga nad on mugavalt kasutamiseks tüütult kohmakad. Saapakatted olid seegi kord kaasas aga nendega komberdamine on suht tüütu. Ikka loodad, et Daytona Toper (http://www.daytona.de/index.php?page=822) saapad peavad vihmas vastu ja küll hiljem ära kuivavad. Kui nad korra on juba märjaks saanud (vesi hakkas mingi hetk väikese varba juurest sisse pressima) siis järgmiseks hommikuks nad ära ei kuiva. Saapad vahetasin Saksamaal välja Sidi Adventure (http://motopost.ee/detailid.php?3716) vastu ja nendega ei ole kuidagimoodi suutnud varbaid märjaks saada. Sidi saapad igapäevaselt jalas ja tänaseks 6 tuhat km sõidetud.

Sel aastal tahtsin külmas ja märjas ära testida Rukka Cosmo (http://www.rukka.com/motorsport/product ... duct/cosmo) kindad. Tõsiselt positiivsed üllatajad. Käed soojad ja kuivad (õrnalt niisked peale päev otsa sõitmist). Jahedas ilmas sõitmiseks väga head. Eelmisel aastal Dane Ronde (http://motopost.ee/detailid.php?2584) kindad hakkasid vett läbi laskma ja olid suht külmad.

Ühesõnaga, korraliku varustusega on ka vihmas sõites naeratus näol.

[kurisookaru]

Käsime juunis mootorrattaga Venemaal jälle. Venemaa on muutuste lainel! Peale kümmet õhtul enam vodkat ei saa ja asfalteerimine käib usinasti. Õnneks asfalt igalepoole ei jõua ja külamehe käest öösel kell 1 saab ikka va hundijalavett

Osa 1

Osa 2

Osa 3

Karu

[TarmoM]

[ats30]

Kuni Ungarini kahekesi, edasi üksiku uitaja reisijutt.

https://www.facebook.com/vihulamoto

[urmas66]

Väike kokkuvõte meie äsja lõppenud reisist mootorrattaga.

Minek:
https://www.google.ee/maps/dir/Bia%C5%8 ... m1!2b1!3e0

Motoreis läbi Baltikumi ,Poola,Tšehhi,Austria,Itaalia,Lõuna-Prantsusmaale ja tagasi Prantsusmaa,Itaalia,Šveits,Austria,Tšehhi,Poola,Baltikum.

Kolmel mootorrattal viis mootorrattaurit ja seljakotti.Urmas-Lea Yamaha TDM,Rain-Age Honda X11,Jaanus Yamaha Midnight Star
Läbisõit minul 6288km.Rahaline kulu Urmas-Lea umbes 1600€.

Päev 1.
9.aug laupäev.
Tallinn-Bialystok

Start umbes 7.10.Pärnu kandis sajab kerget vihma , aga edasi lubatakse kuivemat, vihmakaid ei kasuta. Revit Tormado voodrid peavad väga hästi ja jõuame kuivalt Häädemeestele,kus kohtume Jaanusega. Rain ootab meid juba Iklas ja sealt jätkame kolme ratta ja viie inimesega . Mina ja Lea Yamaha TDM ,Rain ja Age Honda X11 ning Jaanus Yamaha Midnight Star.Enne Riiat hakkab sadama, Jaanus paneb vihmakad selga ja Rain ainult püksid,sest sõidab teksadega. Kuna eespool lubatakse kuiva,siis meie jätkame ilma vihmakateta. Rainil ja Agel on just ostetud Heldi coretex mototagid ja need peavad vihma ideaalselt. Veel enne Bauskat sadu lõppebki ja Kaunases on juba nii soe,et mina koorin voodrid alt ära. Edasi jätkame juba päikeses ja soojas. Temperatuur tõuseb kiirelt 30 lähedale. Jõuame Bialystokki umbes 7 paiku ja seljataga 738km. Hotell Villa Tanona on väga korralik, hind 40€ kahele koos väga korraliku hommikusöögiga.

Päev 2.
Bialystok-Ostrava(tšehhi)

Alustame hommikul varakult. Söök 7.30 ja siis kohe teele. Ärkamise teeb lihtsamaks ajavahe,sest meil on nö tund varus ja ärkamine selle võrra kergem.Päev algab Rainile kehvasti,kes võetakse üsna varsti peale Bialystokki ,rajalt maha, eravärvides politsei poolt.Mina läksin ees ja sõitsin sellest Passatist mööda ületades kindlasti kiirust,aga Rain tegi seda üle pideva joone ja see ei meeldinud neile.Tulemus umbes 50€ kergem rahakott.Valisime stardi päevaks just nimelt laupäeva,et nädalavahetusel poolat läbida.See oli õige ostus ja sõit sujub väga lasusalt.Peale Varssavit(mille läbime sisuliselt paari foori taga seismisega)hakkab temperatuur natuke kimbutama,sest tõuseb kohati üle 30-ne.Jätkame mööda poola kiir- või tavateid,aga ikkagi neljarealisi ja oleme Ostravas umbes 6-7 paiku õhtul.Läbitud umbes 640km.Hotell on selline lihtne 40€ koos söögiga,aga puhas ja hotelli all on õllebaar,mis on väga oluline asi.Õlu maksab 0,8€ pool liitrit.Süüa sai tellida kuskilt mujalt ja see oli ka väga soodne ning portsud olid suured.

Selline oli "keskmine"(võrdle suurust tooliga) pizza,kanatiivad ja veel mingi lihatoit,mis kokku alla 20€ maksid

rattad sai panna sisehoovi kohe pubi laudade kõrvale

Päev 3.
Ostrava-Freistadt

Plaan sõita läbi tšehhi õhtuks Austriasse Freistadti,kokku umbes 380km.Sõidame väljaspool kiirteid ja jõume peale lõunat Brno linna,kus külastame Spilberki kindlust.Sealt liigume edasi Austria poole.Ilm hakkab väga äkki halvenema,tõuseb meeletu tuul ja tekivad rajud saju hood.Freistadtis oli plaan ööbida kämpas,aga kuna sajab,siis hakkame ostima hotelli.See ei ole sellel aastajal, isegi olenematta kehvast ilmast lihtne,sest kõik kohad on täis.Lõpuks leian booking.com abiga umbes 50km kauguselt öömaja.Peame sõitma natuke nö tagasi oma marsruudist,aga valikuid pole.Ilmselt niiskusega on minu GPS lolliks läinud ja ei tunnist enam laadijat.Saan Jaanuse käest USB laadija ,mis käib sigareti süütajasse ja sinna vahele juhtme,mida GPS tunnistab.Hotelli jõudes on maja pime kuigi kirjas oli et on avatud kuni 00.00.Lähemal vaatlusel leiame ukse kõrvalt nupu,kust meid ühendatakse ilmselt omaniku telefonile.Natuke selgitusi ja härra lubab 10min pärast kohal olla.Tegelikult ootame vist 20min.Õnneks on vihm lõppenud.Hotell osutub igati korralikuks ja pääseme magama.Avame Leaga oma toas ühe pudeli veini ja naudime seda juustuga.

Brno Spilberki kindlus

Meie seltskond lõunasöögil enne Brnod.

Päev 4.
Freistadt-Innsbruck(Sistrans)

Hommikul ärgates tuvastame,et sajab ja kohe üsna tugevalt.Kiire hommikusöök ja vihmariietes sadulasse.Päeva plaan oli minna läbi Linzi ja Salzburgi õhtuks Innsbrucki külje alla,aga sellise sajuga võtame suuna otse öömaja kohta.Esimene pool päevast liigume kõrvalisi teid mööda tugevas sajus.Veel õnnestus tungida minu vasakusse saapasse,sest ma ei teipinud püksisääri kinni nagu tegi Jaanus.Rainil läheb katki vihma pükste lukk ja tema alakeha saab vihma kahjustusi.Salzburg võtab meid vastu mega ummikuga,sest seal on nagu Tallinnas tänavaid üles kaevatud ja üks sild remondis.Trügime seal läbi ummiku ühte bensukasse,kus veedame tunnikese,mille jooksul ilm hakkab paranema.Edasi jätkame Innsbrucki poole ja veidi aja pärast tuleb ka päike välja.Käime söömas mingis alpimajas ja koorime vihmakad maha.Öömaja koht on meil õnneks ette bookitud ja võtame suuna Sistransi.Jaanus ,aga leidis endale teiselpool mäge natuke odavama onni ja keerab enne meid ära.Kokkulepe on järgmisel päeval külastada Innsbrucki.Tee Gasthofi on mõnus kurviline ja naudime seda kohe täiega. Kuna koht väike ja välja pole kuskile minna,siis korraldame meie toas koos Raini ja Agega ühise veini õhtu.

Tirooli söögimaja enne Innsbrucki,pilt veidi kehv ,sest kaamera oli taskus niiskeks käinud ilmselt

Selline pisike praeke.Suitsu võis seal rahulikult teha siseruumides ja seda tegi ka baaridaam leti taga nõusid pestes.

Päev 5.
Innsbruck-Piacenza

Ärgates pilk aknast välja ja tuvastan,et jälle sajab.Sadu on üle keskmise tugev.Otsustame,et tutvumine linnaga lükkub tulevikku,sest sadu lubatakse järgmise päevani.Võtame suuna Itaaliasse Trento-Piacenza peale.Plaan sõita mööda Garda järve lääne kallast.Kohtume Jaanusega Brenneris Austria-Itaalia piiril.Sõit on toimunud pidevas räiges sajus.Brenneris kiletame saapad prügikotti ja teibime kinni.Jätkame sõitu Trento poole väljaspool kiirteid,sest sellise vihmaga on seal rekkade vahel veel hullem.Mööda teed SS508 läheme üles mäkke ja ületame koha kõrgusega 2211m(GPS näitas 2217m).Tee on vägev ja kui oleks ilus ilm,oleks see üli hea moto tee.Võrratud vaated ka läbi vihma.Teeme ka ühe peatuse,et paar pilti teha.Üles mäkke oli vist umbes 15km ja raju pidev tõusmine ühest kurvist teise,sest GPS-l kõrguse numbrid lausa jooksid.Allatulek on umbes 35km lahjemaid kurve.Üleval peatusime vaid hetkeks,sest tundus,et kohe hakkab lund sadama.Lihtsalt nii külm oli ja tuul oli meeletu.Jõudes Bolzanosse satume jälle üleskaevatud linnatänavatele ja kuna sadu on vähenenud,otsustame minna kiirteele,et sellest saju alast kiiremini välja jõuda.Norra ilmateate järgi eespool ei peaks sadama,mis peab ka paika.Kahjuks jääb sellega ära Garda järve läänekallas.Laseme peaaegu Veronani mööda kiirteed ja saamegi vihmast välja sooja.Natuke kihutamist kiirteel pole just odav.Keerame järve äärde ja satume kuuma ummikusse,mis on seal kandis tavapärane,sest turiste on nende väikelinnade jaoks lihtsalt liiga palju.Koorime linnavahel ühe kohviku trepil voodrid alt ära.Käime poes,ostame odavat veini ja suundume Piacenzasse.Teed on suht sirged ja igavad põlluvaheteed ja üsna pea oleme kohal.Peatume Vip Hoteli nimelises asutuses.Hotelli jõudes ehmatab meid ,see et ilmselt üle poole hotelli on aafriklasi(ilmselt pagulased) täis,aga kartused on asjatud ja saab öö ära oldud.Rattad saab parkida maja alla parklasse.Jaanus,Rain ja Age lähevad õhtul pubisse meie Leaga tsillime hotellis ja naudime head veini, juustu ning itaalia vorstidega.
Vihm oli juba selleks korraks unustatud,aga kui tagantjärele mõelda,siis ei olnud meist keegi enne nii tugevas vihmas, nii pikalt(üle 6 tunni) sõitnud.Viskasime nalja,et kui me omast arust olime kõik enne ka vihmas sõitnud,siis see oli selle alpides kogetuga võrreldes kerge sabin ainult.Raini ja Age uued Heldi coretex riided olid väga tasemel,sest pidasid ilma vihmakateta sellele eeskujulikult vastu.Head olid nad ka kuumas,sest õhutus avad olid igati asjalikud.

Päev 6.
Piacenza-Nizza

Alustame varakult nagu juba harjumusesks saanud.Plaan jõuda Nizza külje all olevasse kämpasse.Piacenzast võtame suuna Genova peale mööda teed SS45,mis osutub väga mõnusaks kurviliseks teeks üle Apeniinide.Ilmselt ka kohalike tsikli sõitjate üks lemmikuid,sest tsikleid on seal palju liikvel.Naudime täiega seda teed.Mul käib kallutades kaks korda keskhargi ots mööda asfalti ja Jaanuse väitel oli tulejutt taga .Genovast läheme jälle kiirteele ,sest sealt Nizza poole, on mööda tavateid liikumine väga keeruline , 200km linna tänavat üksikute tühjemate juppidega .Kiitree on seal põhimõtteliselt ainult sillad ja tunnelid läbi mägede.Minu jaoks on see üks vastikumaid teid mida tsikliga sõita(olen enne ka seda sõitnud).Pidev tuul ja meeletu autode mass.Lisaks veel palju veokaid.Kokku maksab see paarsada km üle 20€.Jõuame varakult kämpasse ja seame end sisse.Edasised kolm ööd on plaanis seal veeta.Õhtuks teeme omale süüa, ostame kämpa poest veini ja tsillime hilise õhtuni.

Mõned pildid SS45 -el

Päev 7.
Nizza

Hommikusöök(+kohalikud soojad saiad,mis saabuvad 7.00) ,mille teeme ise priimusel ja siis linnapeale.Paneme selga tavalised riided,jätame külge ainult tagakohvrid ja suundume randa.Esimese poole päevast logeleme rannas ja siis läheme sööma.Kuna kohalikud ei söö eriti lõunat,siis ei jää muud üle kui nn tusristidele mõeldud kohtades seda teha.Ühe hotelli restos saame viiekesi 76€ eest söönuks joonuks.Edasine plaan on külastada Monacot.Jaanus ja Age pole seal enne käinud ja meil teistel oli seal samuti üht teist vaadata.Õhtuks tagasi kämpasse,seal korraldasime endile jälle kes veini,kes õlle õhtu.

Nizza ja Monaco vahel Villefrance

meie rattad paremal servas Monte Carlos

Ei kummarda neid asju,aga see oli küll väga ilus

Päev 8.
Nizza

Kohustuslikud soojad saiakesed, hommikusöök ja Jaanuse poolt kokkupandud plaan, minna mägedesse sõitma.Plaan oli sõita kuni Castillane järveni ja teist tee mööda tagasi.Alustasime Vencest mööda teed D6085 Castillane.Väga mõnus kurviline tee ja võrratud vaated teel läbi looduspargi.Castellane linna piiril oli 3km ummikut,sest paik oli ilmselt väga menukas,nii tsikli rahva kui ka kohalike seas.Meid see muidugi ei seganud,sest nagu seal kandis kombeks, kaherattalised sõidavad ummikutest mööda.Linn oli sõna otseses mõttes tsikleid täis.Rahvast oli nii saksast Inglismaalt kui kõikjalt lähemalt .Eestlasi ei kohanud.Järve ääres tegime väikese ranna peatuse ,käisime ujumas.Tegime priimuse peal mägedes lõunat ja nautisime kogu seda ilu ja kurvilisi teid.Tagasi tee oli üle Vedruni HEJ tammi, üles mägedesse.Teed olid seal natuke laiemad kui Austria mägiteed ja sellega seoses oli ka tundmatul teel liikumine nauditavam.Teid oli seal igale maitsele, lihtsalt samas tasapinnas kulgevad kurvilised mägiteed ,serpentiinid ja põldude vahelised sirgemad lõigud..Tagasi tulime mööda teid N202-D6202-M6102.Päev möödus lenneldes ja kämpasse tagasi, jõudsime alles õhtuks.

Verdoni paisjärv

Lea ja meie ratas Verduni HEJ paisul

See jõeke on paisu abil järveks tehtud 1923 aastal

Sama järv kõrgemalt pildistatuna,

Selline serpade ja muidu kurvidega varustatud tee oli tolle päeva nö tava tee õhtuni välja.

Tagasi teekond:
https://www.google.ee/maps/dir/Breil-su ... m1!2b1!3e0
Päev 9.
Nizza-Lenno

Kiire hommikusöök ja start kodu poole.Alustame kohe Nizzast mägedega, mööda teed D2204.Läbi sellise mägilinnakese nagu Breil-sur.Roya ja sealt Itaaliasse Borgo San Dalmazzo-Cuneo-Fossano-Alba-Asti-Como-Lenno.Kuni Borgo San Dalmazzo linnakeseni oli see super tsikli sõidu tee ja tsikleid oli palju,kohati isegi väga palju.Itaalia pool oli see tee E74.Kõige vägevam elamus oli kohas ,kus läbi ühe tunneli juhiti fooridega liiklust kord ühes ja siis teises suunas.Foori taha oli kogunenud autode rivi umbes 2-3km ja loomulikult olid kõik kaherattalised sinna ette otse foori taha sõitnud.Meiega koos ootas seal starti hinnanguliselt 30-40 ratast.Kui siis fooris süttis roheline läks meeletuks sõiduks kogu tee laiuses,sest vastu tulijaid ju ei olnud.Enne tunnelit oli paar kolm võbolla ka neli serpentiini ja üks pikem tõus.Kui kogu see vägi sealt mootorite möirates pääses siis see oli ikka vägev vaatepilt ja sõita selles pundis oli ka vägev.Üks kaamera meil filmis sel hetkel ja kui see ikka välja tuli ,siis peaks natuke sellest ka teistele aimu saama.Samas nagu teada, kaamera tõusude järskust eriti adekvaatselt ei näita.Vaatepilt oli ilmselt vägev ka kohalikele,sest paljud filmisid peale tunnelit tee ääres meie läbisõitu.Minul on see siiani vägevaim motosõidu kogemus kogu elu jooksul.Peale seda jätkus tavaline Põhja-Itaalia lauskmaa oma põldude ja linnakestega.Mingil hetkel peale Fossanot läksime kiirteele ja lasime seda mööda kuni Como linnani.Sealt pikki Como järve läänekallast kuni Lenno linnakeseni,kuhu jäime kämpingusse La Vedo.Kämpa oli küll väga täis,aga leiti nurgake meie kolmele telgile.Kämpas oli ka restoran,kus sai pizzat ja muud söödavat joodavat.Meile oli see väga mugav.Väike omapära oli selles kämpas see,et sooja vett sai ainult žetooniga paarist dušist,mujalt tuli ainult külm vesi ja vetsu paber pidi endal olema.Kämpa kõrval oli ka koht ,kust sai järve ujuma minna.Kogu see järve äärne on väga ilus,aga samas tüütu sõita,sest enamus teed on sisuliselt linn.

Päev 10.
Lenno-München

Selles päevas on jälle esialgsete plaanide muutused,sest Albupass on kinni teetöödeks kella 7.00-20.00 ja ilm tõotab järgmisel päeval Saksa pool Alpisid tulla vihmane.Hommikul liigume Lennost Sankt-Mortitzi peale ja sealt edasi Landeki suunas.Ilm on ilus,aga mägedes natuke jahe.Liigume vägagi jõudsalt ja oleme peale lõunat juba Saksas Garmisch-Partenkircheni kandis.Otsustame,et läheme hotelli,sest ilm lubab ju hommikuks vihma .Kuna seal kandis kõik hotellid väga kallid(üle 120€ öö),siis laseme kodustel midagi otsida suunaga Müncheni poole.Ise samal ajal edasi liikudes.Leitakse hotell Modern,asukohaga kesklinnas(Booking.com piltidel igati noobel kohta), hinnaga 65€ kahene ja 45€ ühene tuba.Kohale jõudes oli esimene üllatus see,et kogu kvartal oli mingi araablaste-türklaste asutusi täis, pesumajast lõbumajani.Valgenahalisi oli mõni üksik inimene liikvel.Hotelli vastuvõtus öeldi kohe otse välja,et tsiklite tänaval parkimine pole ohutu.Parkida sai ümber nurga parkimismajas ja see pidi maksma hotellitegelase sõnul 19€ öö.Tegelikult me parkisime kolm ratast ühele auto kohale ja maksime ühe auto koha eest, kolme peale 25€.Hotell oli ka täielik peldik.Põrandad oli nii mustad,et isegi toas ei julgenud paljajalu käia.Kardinad olid räpased ja seisid vaevalt ees.Seinad olid sõna otses mõttes paksu tolmukihi all.Dušši kabiinil puudus pool lükanduksest nii meie,kui ka teistes tubades.Ainuke normaalne asi oli puhas pesu ja käterätikud .“Modern“ oli see hotell olnud ilmselt 20-25 aastat tagasi .Koristatud polnud seal ka ilmselt viimased 15 aastat .Aga nagu öeldake,et sita surma pole keegi surnud ja mis ei tapa teeb ainult tugevamaks .Edaspidi teab Münchenis Shiller str. Ja Goethe str kandis asuvaid asutusi vältida ,sest see pole tõesti seltskond ,mida mina ei soovi enda ümber näha.

Võrratud vaated ja võrratud tee Šveitsis

Päev 11.
München-Jablonec nad Nisou(Libereci lähedal)

Hommikul Münchenist väljudes on teed veel märjad,aga vihm on üle jäänud.Põrutame mööda saksa autobahne Tšehhi pealinna Praha poole.Tee peal läheb ilm ilusamaks,teed kuivaks ja Prahas on juba üsna soe,mingi 25-26 kraadi.Käime ära Karli sillal ja teeme seal kõrval olevas restoranis lõunasöögi,mis ei osutu eriliseks maitse elamuseks.Hinnatase kesklinna kohta on Tallinnaga võrreldes ikka üsna odav.Seal oli küll kallim kui mujal tšehhis,aga kahepeale läks meil ainult 30€.Praha on iseenesest väga ilus ja väärib kindlasti pikemat tutvumist .Meil ,oli aga seekord plaan juba kodupoole minna ja mõnel koju saamisega ka kiire.Enne Libereci asuvas Jablonec nad Nisou linnas otsustame Jaanusel lasta otsida majutust otse asutustega suhekldes,sest ta sai Austrias nii parem hinna,kui mina läbi booking.com-i.Saime ühes Gasthofis kaubale,aga kuna seal ei saanud kaardiga maksta ja tuli võtta automaadist kohalikku raha.Sellega läks asi mõned eurod kallimaks ,kui Booking.com pakkus.Samas maja oli ilus 140 aastat vana villa,pargi servas tiigi või järve ääres .Hommikusöök oli ka korralik.Õhtul sai peremehe käest vaadi õlut,mis oli väga hea,nagu tsehhi õlled üldse.Üldiselt oli,aga kõik see ikkagi väga soodne,sest tuba kahele koos hommikusöögi ja õhtuse õlle(6)nautimisega kahele, läks kokku 50€.

Mõned Praha pildid,
Karli sillal ummik turistidest

Striptiis Karli silla kohvikus,sest hakkas järsku väga palav.

Päev 12-13
Jablonec nad Nisou-Bialystok-Kernu

Hommikul alustasime enne üheksat ja sellele järgnes pikk päev läbi Poola.Varssavis kerged ummikud,sest sattusime sinna tööpäeva lõpuks,vingerdasime aga sealt suht kergelt läbi.Bialystokki jõudsime pool kümme õhtul .Hommikul läks Jaanus enne meid liikvele ,sest tahtis varemalt koju jõuda.Meie Rainiga alustasime natuke enne üheksat ja mina olin kodus, Kernu kandis kell 21.15.Rain tegi reisi päeva võrra pikemaks ja läks veel läbi Jurmala.
Piltide ja videotega läheb veits aega,sest pole nendega jõudnud veel tegeleda.

[Völl, Väntvöll]

Reede, 11. juuli 2014
Vahur, Marek, Neeme ja Toomas sõitsid õhtu eel Kuressaarest Narva poole, Perjatsisse, kus oli viimane võimalus enne pikemat teekonda valgete linade vahel magada ja voolava vee all pesta. Tee viis mööda Kesk-Eesti väikseid teid muretult õiges suunas. Marekil oli Eesti teede atlas peas. Murmansk oli kõigil mõttes kuid kustkaudu sinna jõuame ja kuhu sealt edasi, veel kivisse raiutud ei olnud.

Laupäev, 12 juuli
Hommikul kell 9 olime Narva piiril. Kellelgi polnud meist aimu kuhu piiriületuseks täpselt tuleb minna ning kuidas see värk siin piiril käib kuid kõik laabus. Üks samas suunas minev 1200se BMW ga vene rahvusest Eestis töötav arst toetas meid moraalselt.
Sosnovõi Bori poole me ei keeranud kuigi algselt oli just nii plaanis. Kurisoo Kristjaniga, kes oli tagasiteel Arkhangelskist, oli telefonivestlus ja mainis, et nad istusid selles tuumajaamalinnas 5 tundi kinnimajas. Valisime igavama tee, otse Peterburi, see eest ikka südalinna. Kanalite vahele. Kaarti meil muidugi polnud, see jäi Kingissepast ostmata, kuna enne linna sisenemist keerasime Peterburi poole. Õigupoolest polnud meil ka korralikku GPSi . Vahuril oli aga ilma Vene kaardita ja noh nutitelefonid ning nende gepsud, polnud kellelgi ka vastavat hoidikut kuhu seda nutiseadeldist pista kui tal juhtus akus voolu olema.
Enamvähem huupi kuid pärastlõunaks oli suur linn seljataga. GPSi mure hiljem leevenes, sest maanteid hakkas üha vähem valida olema. Mul oli nutiseadmel mingi Halloo nimeline äpp installitud ning see siis tagas kõik kõned läbi selle võetuna koduste hindadega rääkimise. Äppi kasutasin võimaluste piires üsna hoolega. Hiljem kodus sain teada üle keskmise krõbedast telefoniarvest mis järgmisel kuul tuleb maksta. Halloo, my ass. Ise olin loll et uskusin. Ringvaate saates testiti ka mingit imevidinat mis stepslisse torgata, et voolu eest vähem maksta... Kes lambaks sündinud see lambaks jääb..
Ööbimiseks valisime ühe muinasjutulise järve mille äärde me ei jõudnudki, sest peale pikka prügitõkkeid täis oleval teed hakkas meie ratastel raske üha enam sumbuva raja läbimine. Prügi palju seega looduskaunis koht lähedal, punnisime ikka edasi. Jäime lõpuks metsa alla paika. Telgid püsti, lõke põlema ja suured õnned Neemele, kelle sünnipäeva tähistamine siis just algas. Sääsed muidugi väheke segasid sest neid oli miljon tükki rohkem ja nad olid seal enne meid. Oma prügi vedasime sealt siiski kotiga asulasse prügikasti

Pühapäev 13.juuli
Miskipärast oli mul kinnisidee minna Arkhangelskisse. Sain ka sõbrad nõusse. Aitähh täitsamehed! Tee sinna oli aga kohati nii jube, et ei saanud teist käikugi kasutada. Pikalt jube. Siis aga 10km lõik siidist asfalti nii, et tuul vihises kui rubla kahekümnega kurve võtsid. Pärast imetabast asfalti veel jubedam kruusaauklik kõngermaa…. Venkud olid vist vahepeal lennukilt asfalti laotanud… Võtegra ning Pudozhi kandis anti mulle vaikselt mõista, et teekond Arkhangelskisse ja tagasi haukab sellise tempo juures liiga suure tüki meie suht lühikesest puhkusest. Tee oli väga raske ning kuna tagasiteeks plaanisime shortcut-I mis ei lubanud sedagi kruusateed ning kõigil ületatavatel jõgedel polnud vist sildu, siis… Seega, Arkhangelskisse ei saa ja edasi Murmanskisse. Olin kurb aga samas õnnelik, sest kõik siiski laabus.
Onega järvele saime siiski tiiru peale ja nägime sealkandi venelasi nende kodus. Ööbimiseks saime ühe looduskauni koha- kärestikulise jõe äärse prügimäe. Nad ikka oskavad kõik ilusad kohad täis sittuda ja ära lagastada. Nagu ka meil siin. Kõik jõeääred peale särjepüüki laga täis. Niisiis- telgid püsti, tuli üles.

Esmaspäev 14.juuli
Pikk, pikk sirge maantee. Seesama mis viib Peterburist Murmanskisse. Asfalt. Trassiäärsetes tanklates saab kaardiga maksta ja igasugu keni asju osta. Nagu meil. Peaaegu. Teede ääri hooldusniidukiga ei niidetud. Selle tarvis olid üksikud trimmerimehed ning võsaraijujad. Väiksed kõrvalpõiked paarkümmend kilomeetrit eemale küladesse ning trimmerit enam ei kohanud. Vikatid ja hangud, kui üldse keegi viitsis midagi teha. Tavaliselt istuti akna all maja ees pingil, otse nõgesepuhma ja karuputke vahel ning kuulati kuidas aeg tiksus. 50 aastat ja enamgi veel…
Kandalakshas end toidukraamiga varustades oli meel kurb kui sõbrad naasesid rataste juurde ilma õhtuse õlleta. On sealgi alkoholi müügiks ajalised piirangud ning nad peavad ka sellest suht ilusti kinni, selgus meie korduv poodide külastamine. Üks pood oli vaid viinamüügi peal väljas ja sealt saime oma õhtused kätte.
Valge mere kaldale, looduskauni prügimäe keskele kus kohalikudki laagrid üles olid löönud, mahutasime end meiegi kuid kui tsiklite ja lõkke jaoks olid puude ja kivide vahel veel kohad siis telgiruumi nappis. Selge pilt, telki ei pane. Katsu sa aga magamiskotis kallaku peal magada. Nii kui jalg männijuurikat ei toetanud, hakkasid mere poole veerema. Unesegasena tuli aga taas männijuurikani ronida ja vapralt palavust kannatada sest magamiskoti avaust paotades ründasid sääsed. Raske öö oli. Marek ei maganudki. Valge ju ka kogu aeg. Tuju oli aga hea, sest kohalikud kalurid andsid õhtul meile lõkke peal grillimiseks piisavalt värsket turska ja vene viinaga maitses see ülihästi.

Teisipäev 15.juuli
Umba. muuseum koopajoonistest. Giid, noorepoolne volüümikam ilus näitsik pakkus neljale pikal reisil olevale jorsile aga rohkem fantaasiarohket naudingut kui venekeelne jutt ammustest koopajoonistest. Umbast edasi me ei läinudki, sealt sai vaid Varzugasse kuid sinna ehk kunagi hiljem.. Me suundusime Apatiiti ja Kirovskisse. Kirovskis oleks isegi pidama jäänud aga päike oli veel pooles taevas ja enne pimedat plaanisime Murmanski jõuda. Ega see aeg sealkandis öösel pime polnud.
Murmanskis võeti rohkete patrullautode poolt meid ka rajalt maha aga nad olid vaid viisakad ja uudishimulikud. Näitasid hotellisuuna kätte ja enam meid keegi ei seganud. Hotellid on seal aga suht kallid. Esimene punaste vaipade ja kuldkäsipuudega marmorit täis maja pidasime kalliks ja sealt saime suuna ilma kuldkäsipuudeta hotelli. Vaid vaibad ja marmor. Oli soodsam küll. Rattaid tuli siiski parkida kuldkäsipuudega hotelli parklas.
Söömakohta otsides küsisime kohalike pritsumeeste käest nõu kuhu minna. Nemad omakorda oma ülemuse käest. See tuli meie poole ja ütles:”Guten morgen!”. Paar aastat tagasi Ukraina tripil peeti meid kogu aeg fritsudeks. Siin siis ka või… “Guten Morgen” oli aga siiski restorani nimi kuhu ta meid juhatas ja mis lähedal head toitu ja importõlut pakkus. Kõikjal ainult importõlut pakutigi. Mida nad peale Putini ukaasi pidid pakkuma? Voolav soe vesi vannitoas ning valged linad voodis rahustasid nii mõnegi mehe hilise linnapeal laiamise plaanid ning uni tuli magus.

Kolmapäev 16. juuli
Kõik laabub aga miks sa mind nii vara üles ajasid?
Hotelli hinnakiri mille järgi sai makstud hommikusöök nagu ka õhtune õlu oli täis pitsateid ja allkirju trükimasinal trükitud tähtis kiletatud paber. Selle alusel makstuna tõi kummipõllega babulja meile kiiresti kõik kolm käiku korraga lauale. Kompotik muidugi kõige lõppu. Enne viimaste rublade lõppemist tuli Marekile hea mõte võtta rongijaamast takso, just Volga ja sellega siis ekskursiuun teha. 1000 rubla per tund tundus meile vastuvõetav hind ja sõit algas. Tänavad olid aga auklikud ja Volga täitsa katki. Miski selles veel liikuvas masinas korralikult ei töötanud kuid juht pidas Volgast just selle vastupidavuse tõttu ülimalt lugu. Nägime kohustusliku kavale lisaks ka venemaa ainukest lennukikandjat ning eemalt ka lõhkeaine ning torpeedoladusid kuid allveelaevade juurde meid ei lubatud. Eelmine taksojuht kes nii lahke oli pandi koos turistidega 5 päevaks kinnimajja.
Mul oli mingi värk selle geopeitusega. Saaremaalt, Angla külast sai kaasa toodud travelbug, mida algselt plaanisin jätta Murmanski. Kuna sealne geoaarde koht oli aga totaalselt teetööde käigus pahempidi pööratud oli varuks plaan b, Nordkapp. Sinna suundusimegi. Paar kohalike teede kaarti küll kusagilt tanklast soetasime kuid, et teid oli vähe ja suundasid nendel piisavalt siis polnud muret. Zapolarnaja linn, kole ja äratõngutud ümbrusega kaevanduslinn, mis on üleval Norra piiri lähistel, piisavalt kaugel, et sealsest poest mitte leida Vana Tallinna likööri, sai see sealt õhtuseks magusjoogiks ostetud. Paagid täis veel odavat vene bensiini ja toidutagavaraks kõvasti vene konserve ja suitsuvorste (oli see vast pood seal), suundusime Norra piiri poole. Vene poole peal valvas meid koeraga piltilus tütarlaps, vist venemaa kauneim. (Kes ei usu, minge kaege perra.) Norrat valvas habemes rahulik lahke härra. Mõnusaim piiriületus mida olen kogenud. Tegime sealsamas ka söögipausi ja siis katsusime enne pimedat laagripaika leida. Laagripaigaks leidsime kõrge platoo keset tundrat kus tugeva tuule tõttu polnus ühtegi sääske. Telke me ei püstitanud ja peale õhtusöömaaega jäime põhjapõtrade karjamaale õndasale unele. Pimedaks ei läinud muidugi ka sel ööl. Tuul aga vaibus ja sääsed saabusid. Põhjapõdradki tulid. Põdrad lasid meil elada, erinevalt sääskedest. Lõika või noaga.

Neljapäev 17.juuli
Tee Nordkappi on Ime Ilus. Nordkapp ise oli suht arusaamatu koht nagu Sõrve säär kus saab kalli raha eest räimest süüa ja mingi veel kallima suveniirigi kaasa osta. Nojah, Läti sealt ei paista. Tagasitee on pikalt sama. Külmad niisked tunnelid vahelduvad tuuliste mäenõlvadega kus oli juulikuist lund maas. Meil vedas, saime selge ilmaga kohale ja nägime vaadet kuid tagasiteel oli paks vatine udu juba paarikümnele meetrile nähtavuse piiranud. Geoaaret sai ka vahetatud. Kellegi ridiküli taskus küüditati Anglast toodud ripats Saksamaale.
Ise pingutasime aga tsiklil ketti ning tuli ajada end vastu tahtmist ratta selga. Kodu juba ootas. Mõni mees juba rehkendas mis kellase praamiga Kuivastusse saaks ehkki minna oli veel paar tuhat kilomeetrit. Hakkasime sõitma….

Reede 18. juuli
…Ikka sõitsime… Keegi küsis, mis kell on.. Kell oli kaks… öösel. Ikka sõitsime… vahepeal saime vihma… siis jälle..

Õhtul paistis kuskilt pilve tagant mõistuseraas ja ütles, et võta hotell. Esiti sai läbi helistatud mõned tuttavad ja kui selgus, et kodumajutuse peale loota ei maksa, sai võetud hotell. Täitsa lambad olime ikka küll. Hotell maksis mingi 25 euri per kärss ja me tahtsime kanged sõidumehed olla ja hirmkalli majutuse arvelt säästa. Jyväskylä linna peale ka laiama ei mindud. Nii magus oli see uni mis meid niitis.

Laupäev 19.juuli
Hotelli hommikusöök naha vahel hakkasid puhkand poisid vaatama mida kaunist siis tee ääres enne Helsingit veel näha saab. Minna oli veel igavene hulk maad. Helsingist sai kuidagi vaistu ja viitade sümbioosis sadam leitud ja Eckeröline abil saime. Tallinnasse. Sealt veel tiba kulgemist ning praamiga Saaremaale. Kodus on hea olla.

Pühapäev 20 juuli
Vene viisa kehtis veel 3 nädalat. Mõte oli minna uuesti.Üksi. Arkhangelskis ka vaja ära käia kuid mõtteks see vaid jäi…. Küll ma seda veel kunagi kahetseda jõuan… Kui mõni nüüd loeb ja arvab, et see reis ei olnud kõige toredamate killast ning reisikirja kirjutaja pole ise ka kõige kirkam kriit siis püüame edaspidi paremini...

[Divikas]

Võtegra ning Pudozhi kandis anti mulle vaikselt mõista, et teekond Arkhangelskisse ja tagasi haukab sellise tempo juures liiga suure tüki meie suht lühikesest puhkusest. Tee oli väga raske ning kuna tagasiteeks plaanisime shortcut-I mis ei lubanud sedagi kruusateed ning kõigil ületatavatel jõgedel polnud vist sildu, siis…

Vytegrast Pudozhi on sile asfalt ja läbi Kargopoli läheb Pudozhist täiesti korralik tee Halmogory trassile (M8). Mitte et Murmansk paha koht oleks aga Arhangelsk on "vene linnana" tunduvalt huvitavam koht. Kargopolist rääkimata, neid pole sõja ajal puruks pommitatud ja neis on säilinud ka ehedat vene hõngu. Olen selles rajoonis palju liikunud (tõsi küll, et autoga) aga see on just regioon, kus tasub suurelt teelt maha keerata....eraldatud külad ja kloostrid on kohad, mida tasub vaadata. Suht palju on säilunud seda, mis on ehitatud kuskil 14-16 sajanditel.

[Völl, Väntvöll]

See lõik siledat asfalti oli pärast Võtegrasse suunduvat koledat teed aga Pudozhis oli see otsustamise hetk. Tänud Sulle ikka soovitamast Arkhangelskisse minemast. Ehk järgmine suvi soosib seda retke. Kripeldab muidu.

[Divikas]

Võta heaks, aga ära mine Onega idakallast pidi (Vytegra-Pudozh) vaid läänekallast pidi üles. See on kruusatee aga suht heas korras. Teepeale jääb põline vepsa asuala, üks vanimaid vene puukirikuid, kaevandus, millest on võetud Napoleoni sarkofaagi materjal, Sviri ületus eheda vene praamiga, Valgemere - Volga kanali lüüsid jne, Murmanski mnt soovitan ma pigem vältida kui just väga kiire pole.

[piloot]

Mul õnnestus ka seda Podporozje-Vytegra teed 5-6 aastat tagasi pidevalt nühkida ja seda 2 aastat jutti, paar-kolm korda kuus Täielik kannatuste rada
Seal kandis näeb juba tõesti Venemaa tegelikku elu, et kui räämas need kolkad tegelikult on. Kes šokiturismiga tegeleb siis Vytegra ümbrus seda juba pakub. Näiteks Vytegrast mõnikümmend kilomeetrit Pudošhi trassi mööda sõita siis ei jää sellest teest väga kaugele üks küla, nime kahjuks ei mäleta aga too aeg ei olnud selles külas ühtegi täiskasvanud meest, kes ei olnud kinni istunud. Umbes 100km Vologda poole jääb Kovzkoe järv. Seal sai vähil käidud, täiesti päise päeva ajal võis, põlvini vees, pool ämbrit vähki korjata ca 15 minutiga. Öösel sai muidugi suuremaid. Kohalikud ajasid silmad punni, et mis kurat - sööte neid või? Sellest järvest teisele poole Vologda teed jääb suht suur küla nimega Annenski Most, mis on ka vaatamisväärsus omaette