Biker.ee foorum

krt saab koguaeg propageerida varustuse kasutamist iga ilmaga aga astusin lollilt samasse ämbrisse

Läksin pojaga vanale tankipolugonile sõitma ja kuna poiss sõidab aeglaselt siis sõitsin tal sabas küll
täisvarustuses kuid ilma põlvekaitsmeteta( pole viitsinud osta ühte paari juurde)
Hakkas sadama seenevihma ja ühel ohutul langusel otsusutasin ees alla sõita . tagant vaadates poisi tagaratast
tundus et vaatamata vihmale on pidamisega kõik korras aga oma sõidujälge tagasikeeratates kadus minu vana kulunud tagarehvi pidamine käiguvahetusel ja siis tuli korrak mats vastu maad ja pikk lohisemine. kuidagi takerdus ratas ikka mulle külge ja tagatipuks prantsatas veel jalgadele peale . kiiver puru, skelett ktiibitud aga põlved verised ja sinised.

oleks ka olnud põlvekaistmed poleks peale ego miski kannatada saanud

niiet iga ilmaga võimalikult palju kaitsvat varustust ei tee paha

Kui veel oma võrriga sõitsin siis kandsin ise samuti palavate ilmadega vähemalt jopetki. Üks juhus oli ka selline, kus järjekordne palav suvepäev, hakkasin koju liikuma ning käiguvahetusega kadus pidamine ja nii saigi külg maha keeratud. Noh, juhtus asi küll muru peal, kuid siiski ala T-särgi väel sõites poleks kohe üldse nii õnnelikult läinud. Jope ja püksid veits tolmused olid, aga see oli ka kõik. See andis veel lisaks juurde seda tunnet või tahtmist, et sõites peab varustus seljas olema. Mingilmääral võib tuua paralleele ka autos turvavöö kandmisega. "ah lühike ots, mis ikka juhtuda saab" või teinekord väga haiget teha..