Kui reaalsest elust rääkida siis olen kindel et 100% siinolijate jaoks pole tegelikult oluline krossirajal kas kaks takti või neli kui on tahtmine ja võimalused treenida ning sõita. Motokrossis kiirus on 95% sõitja ja 5% tsikkel.
See, et me kõik seda viite protsenti tuunime on teine asi juba
Neljtaktiga sõita on muidugi lihtsam, spinna küsimusele vastuseks, miks neli takti vähem käsi venitab...
Kui tsikkel kiirendab ühtlaselt ja sujuvalt siis on ju loogiline et käed saavad vähem valu kui variandiga --ei tule-ei tule ja siis käb pauk !
Nagu vanakooli kahetaktilised. Hea kaks takti mootori karakteristika onüsna samasse auku nelja taktiga. Aga selline mootor maksab cirka suurusjärk alates 40 tuhat kui juppidena ostad ja oled kindel et ise suuda välja häälestada.
Ise "kodus" tuunides jõuad heal juhul tulemusteni käib-alt-aga-lõppu-pole või käib lõpust aga algust pole. Enamasti aga jõutakse tulemuseni ei käi enam üldse
Seega nelja takti eelis on et seal pole midagi vaja juurde osta. Sumpa võib osta aga 450-mnese puhul on tegemist iluasjaga vajaduse mõttes.
250 neli takti on ikkagi võrr ja see võib ikkagi võimsam olla, kuigi.. kõik on eneses kinni.
Nelja takti eelis on veel see, et jääb ära see pidev düüsidega aretamine ja igasugu sumpamõlgid ka eriti ei morjenda. Idee järgi ehk ka kumm kulub vähem ja kindlasti amort töötab paremini tänu sujuvale käimisele.
Üldiselt on nii, et MM tasemel on neli takti nii arenenud, et kahe taktiga pole seal enam midagi teha.
Harrastaja kes aga raha loeb võiks kahetaktilist ikkagi arvestatava alternatiivina valida. Tegelikkus on näidanud et on odavam nii ost kui hooldus kokkuvõttes. Rääkimata riskist mis on kasutatud neli takti ost. Sest kui seal mootor lendab siis on lugu paha.
Kahetaktilise kõige hullem laks ( keps,kolb, silinder nikassiili või uus) on ca 5-10 000. No erandjuhtudel ehk saab 20 000.
Aga sellest veel ei alga nelari "kõva paugu" hind. Natuke veel peale. KUi seal mingi klapp suure pauguga pähe kukub vms
Euroopas ja Usas see aasta kahetaktil viimaste aastate rekordmüük. Suur osa harrastajaid ( clubmenid) lähevad tagasi sest ostuhinna vahe paarkümmend tuhat on mõjuv argument, pluss veel see et paljudele on see neli takti asi võõras hoolduse poole pealt jne.
Ja päris isiklik arvamus, ma olen nelariga sõitnud ja võistelnud mõned korrad isegi. Kuna aga mulle on see meeldiv harrastus mitte eluküsimus eestikate lõpptulemusele siis ikka kaks takti meeldib rohkem.
Kõik see hääl ja lõhn ja see natuke närviline minek, see ongi motokross.